Koh Phangan: igavene Eesti suvi

Lõpuks minu aeg. Aeg kirjutada ja viimased päevad peas läbi kerida. Täna on juba kuues päev saarel, aga ma pole kordagi läpakat lahti võtnud. Meil on nii palju avastamist, sest otsustasime seekord viimasel minutil Phuketi asemel Koh Phanganile sõita. Tulime jälle Taisse mõneks ajaks. Võin öelda päris kindlalt, et oleme Aasia eksperdid in the making, sest nii mulle kui ka Raimole meeldib siin kõige rohkem. Temperatuur on fantastiline. Jummel, kui kodus ma ennast siin tunnen. See pole isegi loogiline, sest mu kodu on ju nii kaugel!!! Siinsed lõhnad, soojus, tuul ja kärsahais on täpselt nagu meie jaanipäev. Selline soe Eesti suvi aastaringselt. Ma tunnen mitu korda päeva jooksul nagu ma oleks väike mina maakodus. 😄 Kõlab uskumatult, aga kärsakas võib olla isegi meeldiv! Kuna Aasias juuakse kookosvett vist rohkem kui tavalist vett (meie kumbki 2 päevas), siis neid tühjasid kookospallikesi koguneb hunnikute viisi. Nendest pallikestest ja kuivanud palmilehtedest tehakse lõket, mis tekitabki pideva kärsaka. Lõkete all pean silmas seda, et iga päev üle kogu saare tossab kuskil midagi. See ei häiri üldse. Koguaeg on lihtsalt jaanipäev! 😂

Lend oli pikk. 38h magamata ja mitu päeva jet lagi. Esimesel ööl magasime nagu beebid 13h jutti, teisel ööl olime mõlemad ööläbi üleval. 🥵 Neljandaks päevaks saime juba rütmi kätte ja nüüd ärkame 6 paiku hommikul, et võimalikult palju valgust näha. Täiesti ok oleks juba kell 5 ärgata, aga selle jaoks peaks üsna varakult magama minema, mida ma veel ei oska. Kui päike loojub, siis on siin pime. Valgustatud on ainult põhitänav. Kõik kõrvalised teed on endiselt kottpimedad ja päris spookyd, sest teed on nendel kehvad ja kurvid järsud.

Võimalik, et Tais on maailma ilusamaid ja mõnusaimad saared. Sõidame mööda sama teed umbes 6x päevas, aga alati ahmime koos õhku. Loodus siin on kirjeldamatu. Lopsakas, tumeroheline, kõrged palmid, mäed, rannad, helesinine vesi, kosed jpm. Elu nagu filmis. Reaalselt. Koh Phanganile tullakse joogat tegema, reikit õppima, mediteerima, workshoppidel osalema ja oma vaimuga tööd tegema. Sprituaalsete inimeste main spot. Loomulikult on siin ka neid, kes tulevad lihtsalt pidu panema, kanepit suitsetama ja sebima. 😁 Toredal kombel on saar nö kaheks jaotatud – ühel pool on need, kes tahavad rohkem ööelu kogeda ja teisel pool spirituaalne kogukond. Meie oleme siin spiritual journeyl. 😁 Tegelt journeyl mitte, selles mullis oleme juba korra elanud, aga siinpool saart on äge elada. Kui ma muidu Eestis ei viitsi joogat eriti teha ja käin jõusaalis, siis Balil ja Tais on see lausa vajalik. Täielik hingepalsam. Pluss siin on lahe inimesi vaadelda, sest kõik on nii omamoodi, tuusalt tatoveeritud ja väga stiilsed.

Tervele saarele teeme rolleriga sõites umbes ühe tunniga tiiru peale. Korra mõtlesin, et äkki saan ratast laenutada, aga ma ei jõuaks elusees nendest mägedest rattaga üles sõita, sest isegi rollerile tuleb gaas põhja anda, et see jaksaks meid üles vedada. Kahjuks või õnneks igaüks saab siin endale rollu võtta. Mingeid lube pole vaja, aga passi pead kindlalt ära andma. Aasias ei ole see väga hea lüke, sest you’ll never know, mis sind ees võib oodata. Õnnetusi on jõhkralt palju! Mitte ükski kohalik ei kanna kiivrit ja üle poolte turistidest ka mitte. Ma olen juba mõne päeva jooksul mitut tuttavat siin näinud ringi rallitamas. Ilma kiivrita! Kuradi jama ma ütleks. 🫥 Iga päev näeme palju katkiseid ja kriimulisi inimesi ja kohalikud räägivad samuti, et neid õnnetusi on meeletult. Mõni näeb välja nagu muumia – igatepidi kokku lapitud ja osad sellid lausa kipsis. Aga noh, kui sa tuled siia üksinda või sõbrannaga, siis sul ei ole tõenäoliselt muud valikut, sest vahemaad on suured ja ühistransporti pole. 😬

Ideaalses elus ma võiksin ka hulljulget mängida ja ise rolleriga sõita, aga mõtlen ikkagi sellele, et milleks riskida oma keha ja tervisega (eriti täiesti reisi alguses), sest ma juba olen nendesse pangedesse astunud! Kas siis esimestel päevadel ennast villidesse põletanud või jahhh – rolleriga Filipiinidel matsu pannud! 😅 Ma tegin ka nii, et Eestis küll rolleriga polnud sõitnud (paar mini sõitu v.a.), aga arvasin, et mingil maagilisel kombel Aasias käsitlen rollerit sama hästi nagu jalgratast. 🤦🏽‍♀️ Tookord ma võtsin veel päris uue rolleri ka, sest ma ei teadnud, et selle untsu keeramine tähendab rohkem probleeme ja suuremaid summasid. Pärast seda seika me ei vali kunagi uut rollerit. Küsime alati kõige kulunumat sõidukit, sest üsna tõenäoliselt neid hiljem üle ei vaadatagi. Uute puhul jällegi võid iga mikroprao eest normilt pappi välja käia ja siin vaidlustada pole sul midagi – maksa või sa riskid oma passiga. Käisime mitmes kohas endale rollut valimas, sest meile pakuti liiga ilusaid, võimsaid ja uusi. 😂 Reaalselt Raimo rollereid valimas: “See on hea peldik küll. Mida rondima sa võtad, seda vähem nad vaatavad neid asju.” Aga täpselt nii ongi! Kui ma tunnen, et pean siiski endale ise rollu võtma, siis lähen ja küsin selle saare kõige pannima pilli endale! 😂

Ringi trippides näeb täiiiiega rohkem kui lihtsalt ühe koha peal olles, nagu me muidu oleme teinud. Tavaliselt võtame ööbimise sinna, kus kõik on jalutuskäigu kaugusel, aga seekord valikut polnud. Bookisime endale ööbimise põhimõtteliselt 10 päeva enne sõitu. Pean tõdema, et olenemata vahemaast, on meie pesa absoluutselt dreamy. Rõdult kuuleme lainete loksumist ja mõne sammuga oleme juba rannas, kus pikutavad suured koerad. Koerad lesivad siin kõikjal, teeääres, rannas, kohvikute laudade all ja isegi poelettidel! 😆

Kui Tai peaks olema muidu väga odav, siis tegelikult see oleneb ikka väga sihtkohast. Suured linnad nagu nt Bangkok ja Phuket on kindlalt odavamad (muidugi ka seal on hinnad tõusnud) kui nt mõned pisemad saared nagu nt Koh Samui või Koh Phangan. Koh Phanganil on päris arvestatav hulk taimetoidu kohti, sest väga paljud digital nomadid/hipsterid/yogid on veganid. 🌱 See tähendab automaatselt fancymaid kohvikuid, uhkeid sööke ja lääne hindu. Aga mulle meeldib siin. Täiega fännan hommikusöögiks gluteenivabu vahvleid šokolaadikreemi ja puuviljadega, mida siinsetest vegan kohtadest saan kõikjalt. 🧇 Lemmikkohad on Eat Consciously ja Pure Vegan Heaven. Eestis nii rikkalikke vegan menüüsid ei ole veel kohanud. Nt Eat Consciously võib küll olla lääne hindadega, aga portsjonid on poole suuremad kui olen harjunud sööma.

Selles kliimas ma ei saa toiduga eksida, sest nahk on koguaeg niiske ja minu keha ei tolereeri laktoosi. Kui mõnel tekivad laktoosist puhitused, kõhulahtisus jm soolteprobleemid, siis mul on sekundiga nahk käest ära. Mitmed aastad tagasi mõtlesin, et ma küll armastan väga Aasiat, aga kahjuks tekitab higistamine mulle punne. Tegelikult polnud asi üldse selles. Siis ma veel ei pannud pilti kokku, et ma sõin hommikusöögiks tavalise piimaga tehtud pannukaid, mis viis mu keha šokki. Novembris Phuketis elades jälgisin 100% oma toitumist, et mingi tellimusega puusse ei paneks ja nahk jäi puhtaks!!!

Praegu läks mul ilmselt juba lennukis midagi untsu või mõjus pikalt üleval olemine nii, sest nahk hakkas streikima. Mu meelest jõin essal päeval meie hotelli rannakohvikus tavalise piimaga lattet, sest selgus, et neil ei olnudki sojapiima. Veits feil ausalt öeldes. Õnneks vegan kohtades on isegi kaerapiim olemas, aga lähim kohvik on umbes 4-5km kaugusel mäest üles-alla. Mu keha on uskumatult tundlik hetkel apppiiiiiii. Vahetult enne reisi tegin läbi ZenCleanzi maksapuhastuse, millest kirjutan peagi lähemalt. Kerge aimduse minu kogemusest saad lugeda nende kodukalt SIIT.