Mu süda kuulub endiselt Balile

Nädal aega Balil on möödunud justkui sekundiga, mida ma kartsingi. Ma ei ole muidu üldse see inimene, kes põeks asjade pärast või tunneks hirmu, aga seekord ma lausa naeran enda üle, sest mu peast käib vähemalt paar korda päeva jooksul üks nasty mõte läbi, et “appi, ma pean kohe koju minema, ma veel ei taha”.. tegelikult mu plaan on 3 kuud Aasias olla. 😂 Ma lihtsalt alati ootan niiiiii väga Aasiasse rändamist, et ei händli ära seda elevust (Aasia all ma mõtlen üldiselt Taid või Balit – mõlemad on mu lemmikud sihtkohad).

Seekord alustasin oma “sooja talve” Balil, kus ma olen huvitaval kombel kõige rohkem oma elus reisinud. Teekond siia on ülipikk, aga sellist lollust ma enam ei tee nagu varem, et panen jutiga Eestist Balile. Ei anna võrreldagi, mida kasvõi 4h lennujaama hotellis magades sulle juurde annab, kui sellist vahemaad ületada. Lendamine võtab aega terve ööpäeva ja kui sa lennukis hea magaja ei ole, siis keskmiselt 16h õhus olla kammib ikka räigelt ära (arvesta veel sinna juurde check inid, mitu tundi kestvad vahemaandumised, lennueelne ärevus (mõnel lennuärevus üldiselt), turvakontrollid, pileti jamad (istekohtade vahetused lennufirma poolt vms), pagasi kättesaamine, maandudes viisa tegemine ja lennujaamast välja saamine (kulub keskmiselt 2h ja enamgi), taksoga hotelli sõitmine (ka tunnike) jne. Dohas magamine (küll kehvasti, aga siiski), aitas mul muidu päevi kestva jet lagi vahele jätta või siis vähemalt 200x leevendada.

Mainin kohe ära, enne kui ma jälle unustan, et Balil on praegu vihmahooaeg. PARIM AEG REISIMISEKS! Ma ei saa absull aru, miks inimesed väldivad Aasiasse lendamisel vihmahooaega, sest vihm muudab olemise selles kuumas troopilises kliimas fantastiliseks! Isiklikult püüan vältida seda kuiva perioodi, sest mu nahk on niigi küpsetada saanud ja ma tulen ju siia selleks, et väljas olla. Bali päike tundub olevat kõige intensiivsem, mida eal kogenud olen. Temperatuur on alati ligikaudu 30 kraadi, nahk kleepub ja palav on olla, aga vähemalt need pilves ilmad või kerge vihm mõne päeva jooksul pakuvad värskendust ja kaitsevad mind totaalseks barbeque lihaks saamast. Ma juba ühel päeval määrisingi liiga hooletult päiksekreemiga oma jalgu ja õhtuks sain tulipunased triibulised jalad rolleriga sõitmisest. Mul on konkreetsed plätud jalga päevitatud. Ouch!

Kuna minu Bali tähendab alati joogat, siis mitmed teised turistikamad linnad olid veel nägemata nagu nt Canggu ja Uluwatu. Otsustasimegi nädalakese Canggus olla, et siis edasi Ubudisse liikuda. Ma päris tõsiselt arvasin alguses, et mul on selline “mõttetu” tunne peal sellepärast, et alles tulen töörongilt maha ega oska olla. Olin rahulolematu ja kaalusin oodatust varem Ubudisse sõitmist. Normaalne esimese maailma probleem: tsikk lendab ülikaugele Indoneesiasse, aga hakkab kohe vinguma, et see küll pole see, mida ta ootas. 😁 Hetkel, olles juba Uluwatus (järjekordne ootamatu pööre!!!), saan öelda, et tsiiiiisas, Canggusse ma ei lähe enam mitte kunagi!!!! Mul oli õhtuks selline paks kiht tolmu ja mustust nahal, et paneb lausa imestama, kuidas mu nägu 300 uut punni mulle ei “kinkinud”. Täitsa lõpp, kui erinevad on Bali linnad! Esimesed 10 minutit Uluwatus tõmbas olemise kohe paika ja täna saan öelda, et minu tõeline Bali algas nüüd!

Uluwatu meie plaanides polnud, aga eks elu juhtubki “muid plaane tehes”. Kuna meie sõbrad lendasid Balile paar päeva enne meid ning nad otsustasid Uluwatusse pikemaks jääda, öeldes, et siin on nii mõnna, siis meil polnudki rohkem infot vaja ja sõitsime kohale! Õigesti tegime! Kui Canggu on surfers paradise (kohutav rolleriga liigelda, loodust ei näe üldse) ja Ubud on joogakeskus, siis Uluwatu on mix nendest kahest. Siin on rannad, surfamist, rohelust, ruumi liiklemiseks, joogat, co-working kohvikuid/alasid (ka mina istun praegu kaheksakesi ühe pika laua taga läpparis kohvi juues) ning kõik on käe-jala ulatuses (Raimo läks just ühte jõusaali avastama, aga tundub, et see on ka hea). Kohvikuid ja toidukohti on väga palju, kuid linn ise on pisike, aga eks need kõik ole siin sellised. Pean silmas seda, et ainult 1-2 tänavat on meile, turistidele, kõikide mugavustega ehitatud ja siis on juba vaja rollerit, et välja sõita ja muid kohti avastada. Kui mul poleks Ubudisse asja, siis ma pikendaks suurima heameelega oma ööbimist ja jääks ainult Uluwatusse. Jeerum, kui mõnus siin on tööd teha (ja puhata ofc).

Kes reisib Balile, see reisib tõenäoliselt ka Koh Phanganile ja vastupidi. Hipsterite ja semi-hipsterite põhilised kohad, kus talvituda ja kaugelt tööd teha. Lendamine Balile on kindlalt kallim (+ nüüd peab maksma viisa eest u 30€ ja mingid maksud tulevad veel veebruarist juurde mu meelest), aga ööbimine on Balil odavam. Söök-jook üsna sama, oleneb sellest, mida süüa. Hommikusöögi ja kohvi (kaerapiimaga latte u 3,4€) võtame nö lääneköögis ehk avocado toasti, muna, pannkooke vms ja hiljem sööme juba kohalikku toitu, kus taldriku hinnaks tuleb 2€, kui mitte vähemgi. Väga lahedad kohad on sellised, kus sa saad ise oma taldriku (buffee) kokku panna. Nt nuudlid maksavad 0,47€, hautatud köögiviljad 0,29€ ja taimne kotlett või tempeh grillvardad 0,47€. Ööbimise hinda ma ei saa võrrelda, sest need on nii seinast seina. Praegu oleme sellises pisikeses villas (neid on kokku u 10 selles kompleksis) ja maksame koos hommikusöögiga (milleks on muna, sai ja friikad, aga ülimaitsev värske apelsinimahl 😂) 68€ (1 in/34€). Ubudis maksame 34€ öö (1 in/17€).

Aga me ei bookinud Uluwatus ööbimist ette ehk siis kindlasti ette planeerides on valik suurem ja kui hästi läheb, saab ka korraliku katuse pea kohale. Sõna otseses mõttes. Raimo ütles, et ta ärkas öösel selle peale üles, et midagi tilkus pähe, sest kuuldavasti oli räme padukas ja välk olnud (millest ma ei tea midagi). Aga no mis sa teed? Liigutad ennast voodis 1 cm edasi ja magad edasi. 🤭 Koht on muidu väga mõnus ja hubane. Eriti imeline on see, et vannituba ja vetsupott on tagaaias õues! Värskes õhus hea kakida. 🤣 Canggus me olime nt sellises (suures ja pigem väga heas) hotellis, kus nt magamistuba ja wc-d eraldas klaasist uks, mis oli ülevalt ja alt avatud. Värskele noorpaarile seda kogemust ei soovitaks. 😂 Lisaks said nii kõrvaolevad kui ka alumised naabrid üksteise wc momentidest kenasti osa.

Aaa ja mida ma kindlasti ei soovita, on hotellis pesu pesemine! 😅 Kui Tais maksis pesukorvi täis riideid 2€, siis Canggus läksid  mul pusa, õhukesed püksid, sokid ja 3 paari trussikuid maksma 16€!!!!!!!! KUUSTEIST EUROT! Õppetund mulle endale: AASIAS PEAB ALATI ESMALT KÜSIMA “HOW MUCH?”!!

Esimene hommik Uluwatus algas ilmselgelt joogaga! Põhjus, mille pärast ma nii väga Balile tagasi kibelesingi!!!! Kes mu Koh Phangani memuaare on lugenud, see juba teab, et maailma parim joogakeskus minu jaoks on siiani Ubudis. Koht, mille pärast igal pool mujal on jooga selline ok või pigem mehh olnud, kuna ma olen nii ära rikutud selle suurepärasuse poolt! Koh Phangani Orion on ka tsill, aga võrreldes Baliga (olles tulnud värskelt joogast), on Bali ikka nr 1. Ja essa joogatund hommikul kell 7:30 Uluwatu Alchemy joogakeskuses tekitas mulle sama mõnusa olemise nagu Ubudiski. Täpse hinnangu saan muidugi anda mõne päeva pärast, kui olen lõpuks Ubudis oma kondid lahti venitatud.