☀️ UUS: Alfaparf Milano SUNSHINE päikesejärgne juuksehooldus suveks ☀️

Rahulik jooga meka Ubud.. või siis ka mitte

“Taxi, taxi, taxi, taxi!!!!” – hüüab iga nurga peal mingi papi, sest inimene ju ei taha oma jalgadega kõndida. “Yeeesss, come inside, you want bag? New dress? Yeeeesss, look, look!!” – pakub iga suvaline tädike tänaval ja turul. Mõni nahhaalsem istub kohvikus peaaegu sülle, sest sul on kindlasti kohe uut vihmakeepi või lambist suur nuga vaja ju! Üks mutike toppis Raimole peaaegu näpud suhu, ma ei mäleta, mida ta näitas või tahtis, aga seda oli isegi meie jaoks liiga palju. Selliseks on muutunud minu lemmikpleiss Ubud. 4 aastaga on hipsterite talveparadiisist saanud tavalise hiinlase turismipunkt, kus kohalik näeb sinus vaid rahakotti. Ma olen reaalne ega hakka midagi ilustama. Kes arvab, et Bali on imeline dream veel imelisemate randadega, siis oota veits, ma räägin lähemalt. Ära saa valesti aru, ma armastan Balit ja naudin sooja talve siin, kuid mõnda pisiasja tasub lihtsalt eelnevalt arvestada. Lõppude lõpuks ideaalset maailma pole olemas ja igaüks otsustab ise, kas see sobib talle või valiks midagi muud.. 😄

Ühesõnaga Ubud. Ma olen veits šokis, sest ma ei tea kas see on hea või halb, et midagi nii erilist muutus äkitselt nii tavaliseks? Päris ausalt, kui me muidu armastasime õhtuti väljas inimesi vaadata, sest shamanic/yogic/uus algus jne teekonnal olevad inimesed (saad aru küll) on teine rass ja nad näevad huvitavad välja, siis praegu on iga teine hiinlane.. või jaapanlane või korealane. Ma ei tee kahjuks neil vahet, my bad 😬, aga mu mõte on selles, et Ubudi muutis ainulaadseks seda külastavad “vaimsel teekonnal”olevad tegelased, keda nüüd asendavad hiinlasedjaapanlasedkorealased oma tiktoki tantsuvideode salvestamistega.

Liiklus on nii tihe, et 15-minutilisel jalutuskäigul joogatunnist hotelli jõuab juba 10 närvivapustust saada. Peale selle, et liiklus on rets, puuduvad seal ka kõnniteed. Või kui mingi kõnnitee ikkagi on (healjuhul ainult ühel pool teed), siis see on prügi ja pahna täis ehk siis kõndida nagunii ei mahu, rääkimata ninapidi telos passimisest (rangelt mittesoovitatav). Kõnniteid katvad plaadid kas a) logisevad või on b) konkreetsed augud maas! Ja siis kui autoteele sinkavonkatada, siis tõenäoliselt ka seal pole eriti ruumi, sest kahesuunalisest teest üks pool on tehtud autode parkimiseks. Mina, rollerid, autod, bussid, kassid, koerad ja muud loomad (nt kuked ja kanad) peame jagama ühte kitsukest teed hommikust-õhtuni, sest rahulikku momenti päeva jooksul praktiliselt ei näegi enam. Jackpotiks lisame tee ääres oleva kanalisatsiooni ehituse ja alles eile rolleriga sõitma õppinud turistid. Megabusy, aga huvitaval kombel kõik toimib. Kohalikud on rahulikud, tuututavad vahetpidamata, aga ei lähe kettasse nii nagu nt mõni tallinnlane tipptunni ajal tööle minnes. Koguaeg mõtlen kuidas sõidukitel peeglid küljes püsivad, sest möödasõidud on ebareaalselt napikad. Täielik sentimeetrite mäng! Me muidugi nägime kohe väljas kohvitades seda sama tänaessatkordasõidanrolleriga matsu, kuidas üks paarike riivas oma rolleriga suuremat autot (õnneks õnnelik õnnetus ja ainult masinad said kriimustatud), aga lihtsalt see värk oli, et sellest suurest valgest autost astus välja politsei.. ehk siis sellel paarikesel läks kas väga hästi või nad said kiirelt Bali bani. 😁

Kui eesmärk on puhata, siis pole mõtet pikalt ainult Ubudis peatuda. Kohustuslik on turule tiir peale teha! Seal muidugi müüakse täpselt samu asju, aga igasugused unenäopüüdjad, merekarpidest disainielemendid ja viirukialused on ju alati superlahedad. Isegi ostsime uusi kujukesi juurde nagu iga reis siia! 😂 Veel ei tea, kuidas need ära mahutame, aga küll mõtleme midagi välja. Eks mul tuleb hoolega pead pesema hakata (kes mu tiktoki video nägi, see teab, kui paljudest toodetest mu kohver koosnes, pea 50 potskat äkki?!), kuid seda ma garanteerin, et koju me nendega lendame! Salamisi unistan merekarpidega ümbritsetud suurest peeglist, aga õnneks mul poleks seda kodus kuskile panna, mistõttu lepin heameelega väiksemate nipsasjakestega.

Esimest korda Ubudis olles on kindlasti huvitav kalleid butiike külastada (orgaanilised riided ja käsitöö ehted), pisemaid templeid imetleda (templite väravad on tõelised meistriteosed), matkata (Mount Batur päikesetõusu matk), Monkey Forestisse minna (kui sa tahad oma prillide ja/või teloga riskida) ja riisipõldudel jalutada (küll väheke eemal linnast, kuid ligidal), aga need asjad saab ära teha paari päevaga. Ülejäänud puhkus oleks linnapuhkus, mida ma kahtlen, et väga paljud pikalt naudivad. Müra on meeletu ja tolmu on nii palju, et isegi hambavahed on puru täis. Prilliklaasidest näeb hästi ära, kui must olukord linnas on, sest juba mõne tunniga on pilt udune, rääkimata nahast. Poorid on maksimaalselt umbes. Ufff! Ja proovi jalutades teed ületada!!!! Ülekäiguradasid pigem ei eksisteeri ja kui mõni üksik ongi kuskil, siis liiklus toimub ikka selliselt, et kes ees, see mees.

Šokolaadi armastajatele soovitan tooršokolaadi poekest Ubud Raw, mis on minu, kui šokoeksperdi (maiasmokana saan juba selle tiitli endale panna) jaoks tõeline maitseelamus. Elu parim šoks!!!! Lausa kirjeldamatu headus!!! Nii kreemine ja suussulav ja oi, kui puhas maitse. Vaieldamatult lemmik tooršokolaad! Toortoiduga seoses muidugi pean ära mainima (vabandan juba ette 🤣), et üks õhtu sattusime enda teadmata toortoidu restorani, sest noh, selliseid shamanic organic pure raw healing nutritive pleisse on palju. Tellisime burgerid ja viisime pildi kokku alles esimeste ampsudega, et oooota, see toit on ju külm?? Järgmisel hommikul sain selle suurepärase toortoidu võlu tunda, kui ma olin juba 45 min joogat teinud ja liikusime tagurpidi poosidesse. Kahjuks pidin jooksuga saalist lahkuma, sest mul hakkas pilt virvendama ja kõrvad läksid lukku. Olin täiesti minestamise äärel ja palusin kõrgemaid jõudusid, et ma üldse jõuaks vetsu ja pilt potil tasku ei läheks. 😂 NII HULL SEIS OLI! Hellasin Raimole wc potist, et palun tule järgi, ma ei tea mis minuga toimub!!! Ta vist arvas, et ma hakkan ära surema, aga nii kiirelt ta ennast liigutanud ei ole kindlasti. Ta lausa lendas kohale. Emps muidugi meenutas mulle, et ma võtsin vahetult enne reisi antibiotse oma lahtise jalahaava tõttu, et sellel oli arvatavasti mingi seos mu imelise wc seigaga, aga sellegipoolest nüüd ma tean, et ainult toortoidu sööjat minust ei saa.

Balil peab arvestama “Bali bellyga”, mis ei olnud küll see, mis minuga juhtus, aga mis võib tabada meid kõiki. Nagu Aasias ikka, siis tuleb üsna teadlikult toituda ja 100% puhast vett tarbida. Endale tundub, et Bali bellyt on kergem saada lihatoitudest, aga kuna meie siin liha ei söö, siis meiega seda ükski kord juhtunud ei ole. Pead ei anna, kas see teooria peab vett või on ainult minu fantaasia. Kuuldavasti on see väga rõve olukord, sest isegi kohvikus kuuleb põgusalt teiste vestlustest “Bali belly”, mille peale krimpsutakse hirmsasti nägusid. Päris kehvake mõelda, et reisid nt kaheks nädalaks teisele poole maailma relaxima, kuid sellest ühe nädala oksendad ja pasandad hotellitoas. 😬 Loodan, et see on miski, mida keegi meist ei koge.

3 nädala asemel peatusime Ubudis seekord 12 päeva, mille ma praktiliselt veetsin Yoga Barnis joogat tehes või helirännakutel täielikku maagiat nautides. Lugesin kokku, et ühe päeva jooksul saab valida pea 30 erineva tunni vahel ja uusi saale ehitatakse järjest juurde. Joogaparadiis!! Sain jälle seda sügavat rahulolu tunnet õhtuses rahulikus yin-joogas kogeda, mida ma nii igatsesin. Midagi selles joogas siin on! See mõjub hoopis teisiti. Mul oli heameel isegi mõnda vana juhendajat kohata, kuid ka Yoga Barn on muutunud nii õpetajate, kui ka joogaharrastajate osas. Enda väljalülitamine algab ja lõppeb kohustuslike videoklippide ja selfidega (nagu ma isegi paar korda!) ja mõni õpetaja rääkis iga tund sama teksti sõna-sõnalt, 90 min jutti! Mul oli juba kolmas tund ühe õpetajaga piinarikkaks muutumas, kuna kõik kordus! Kohati tekkis väga võimas tunne nagu oleks arvutimängus ja pidin päris silmanurgast tšekkima, kas keegi loeb talle teksti klappidesse või kuidas see üldse võimalik on? Ja ta ise veel rääkis oma high consciousness jutuga, et seda hetke sul on siin vaid 1x elus, kuigi mul oli see sama hetk juba kolmandat korda temaga. 😂😂 Järgmisel päeval läksin teise joogaõpetaja tundi ja leidsin hoopis uue lemmiku.

Ja issand jumal, KÕIKIDEL ON SAMASUGUSED JALANÕUD! Kui sul ei ole Birkenstocke, siis ära üldse Bali lennupileteid vaatagi!! PÄRISELT! 😂 Ma ostsin just enne Bali reisi omale Birkenstockid, aga sellist vaatepilti ei osanud küll keegi aimata. Need on nii popid plätud nagu nt iPhone telefonina ja Macbook läpakana. Kui seda triot sul pole, siis klubiliikmeks ei saa!!! Me viskasime veel nalja selle üle, et siin hakkavad plätud sassi minema, kuna plätud jäetakse enne joogat ukse taha. Loomulikult täpselt nii juhtuski! Mis sest, et ma sättisin oma plätud üksteise peale, et tunneksin need kohe ära, siis ikkagi jõudsin mingite muude mustade birksudega kõrvalpoodi jalutada, kuniks üks tüdruk mind kinni püüdis, et “Hei, sul on vist minu plätud ja mul sinu!”. 😁

Kuna meil viskas see linnaelu üle, siis pakkisime asjad kokku ja naasesime Uluwatusse, mis asub umbes 35km eemal, aga me sõitsime siia 2,5h!!!!!!! Uluwatu on alles kasvamisjärgus ja siin on veel ruumi. Mitte kauaks, sest villad, butiigid ja uued fancyd toidukohad järjest kerkivad, aga praegu saab veel loodust ja Bali elu täiega nautida. Avastasime eile kogemata ühe ilusa ranna, mis võib olla tõenäoliselt üks vähestest siin, sest Bali ei ole rannapuhkus (see on oluline teave neile, kes tahavad Balile reisida, aga on endale instagrami järgi mingi muu arusaama loonud – kui tahad randa, soovitan Taid!). Rand oli enam-vähem puhas ja lained olid ebareaalselt suured.. ja hirmuäratavad! Kõigest 10 min jooksul saime kinnitust, et ujumas käime ainult enda basseinis – üks kohalik noor poiss tassiti poolsurnuna veest välja, aga ta jäi ellu tänu kiirele reageerimisele. Huvitaval kombel üks meesturist tõi ta veest välja ja teine naisturist toimetas temaga edasi, keerates ta külili, et ta hakkaks vett välja köhima. Õõvastav vaatepilt, aga taaskord, õnneks kõik läks hästi! Jutu lõpetuks saan meelde tuletada jälle seda, et reisida on mega (eriti talve lühendamiseks) ja see avardab meeletult silmaringi, kuid elamiseks on ikkagi Eesti veel tõeliselt hea vaikne kohake.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.

Ostukorv0
Ostukorvis ei ole ühtegi toodet!
Jätka ostlemist